Meie Saksamaa
Meie retk Saksamaa poole algas pühapäeval, 26. jaanuaril kell 14.30, seega, seekord ei pidanud me armsaid kaaslinlasi oma kohvrikõrinaga keset ööd terroriseerima. Meid ootas bussijuht, kes sõidutas meid pealinna, et saaksime kohe-kohe vallutada kõik kõige ägedamad asutused Bensheimi ümbruses Saksamaal!
Projekt kannab nime My Future in Europe ja läbiv teema on Euroopa erinevate töö- ning haridusvõimaluste tutvustamine. Esimesel päeval saimegi tutvuda Goethe Gümnaasiumi ja selle kooli võimalustega. Pärastlõunal oli meil võimalus külastada ettevõtet Tyco Electronics, mis tegeleb sensoritega. Nende sensorid on peaaegu igas autos. Ja uskuge või mitte, ükskõik kui kauged on ühed noored tüdrukud automaailmast, isegi meid paelus see väga. Kõik need erinevad masinad ja kogu see protsess, kuidas kindlate sensoriteni jõuda, oli meeletult köitev! Juba esimese päeva õhtul saime aga ka suure kultuurišoki osaliseks. Nimelt olime hävitanud vaid kolmandiku õhtusöögist, kui nentisime, et talje maksimumsuurus on ületatud ja vatsakesse enam miskit ei mahu. Portsjonid on siin hiiiiiglaslikud!
Teisel päeval seadsime sammud Metzendorfi kutsekooli, kus saime kogu oma eilse õhtusöögi maha joosta, sest kogu asi algas 6. korrusel. Lõpuks saabus hetk, kus tänasime südamest Tamsalu Gümnaasiumi suure koolimaja projekteerijaid, kes on säästnud meie armsaid jalgu ja ehitanud kooli pikkusesse, mitte kõrgusesse. Üles jõudes oli meil tagasihoidlikult öeldes keel ikka väga vestil. Kahjuks või õnneks ei kestnud meie jõuetus kaua, sest olime vaevalt kümme minutit istunud ja sissejuhatust kuulanud, kui meid kupatati püsti ning kooli ülienergiline direktor tegi meile nii huvitava koolituuri, et ei tulnud meeldegi, et peaksime veel väsinud olema. Suurimaks üllatuseks osutusid keldrikorrusel olevad autod, mille peal said õpilased harjutada oma oskusi. Autod nägid välja lausa nii head, et tundus ääretu patt nende peal parandusharjutusi teha. Pärastlõunal õnnestus meil töötoas tutvuda metalli- ning puidutöötlusega, kus masin teeb materjalile just sellise kujutise, nagu õpetaja on teinud arvutisse. Selle juures oli muidugi eredaim hetk see, kui meil õnnestus töö tulemus endale saada, nii kihvt!
Kolmapäeval võtsime ette teekonna Darmstadti. Seal külastasime Hobiti messikeskust, kus oli käimas sarnane üritus, nagu meil on Teeviit, aga kordades suurem. See oli hiiglaslik! Võrreldav meie esimese õhtu kultuurišoki põhjustajaga. Majal oli mitu korrust ja kõik olid pungil täis erinevaid teemasid reklaamivaid kõrgkooliõpilasi. Igaüks üritas sind meelitada enda laua juurde ja lõpuks oli iga teema natuke südamelähedane. Darmstadtis tegime veel kiire linnatiiru ning saksa õpetaja andis meile ülevaate, mida kindlasti peaksime teadma Darmstadtis asuvast vene kirikust, Vortexi aiast ja Goethe matmispaigast.
Neljanda päeva sisustas suures osas ettevõte Evonik, kus meie giid ütles kohe, et nad ei tooda otseselt midagi. Nad lihtsalt katsetavad ja tekitavad mingeid seoseid, et luua midagi, mis teeb mingi asja paremaks. Ühesõnaga, kõige lihtsamalt öeldes, nad toodavad teadmisi. Nende kollektiiv oli meeletult suur ja nende ettevõtte alla läks üks terve linnaosa. Meile kui piiisikese Tamsalu elanikele oli see ikka väga võõras vaatepilt. Evonikus õnnestus meil teha ka üks katse (muidugi küllaltki väike, vee imavusega, aga seda ägedam oli näha, et ei ole üldse midagi ülimalt keerulist vaja, et üllatada) ja meile tehti äärmiselt põhjalik ülevaade 3D- printerist. Õhtupoole külastasime Saksamaa edukaimat ettevõtet taimevaldkonnas. Firma tegeleb istikute edasimüümisega ning ettevõtte juht selgitas meile ülima pühendumisega ära firma ajaloo ning muutused. Vot see oli juba meie, tüdrukute, teema!
Kõige eredamad mälestused on meil aga reedesest päevast. Meil oli võimalus külastada Frankfurdi lennujaama ja näha palju, mis tavalisele reisijale jääb nähtamatuks. Vurasime bussiga mööda lennuvälja ja giid rääkis kogu tõe lennukite kohta. Jällegi, mõtled küll, et mis neid noori tüdrukuid ikka see tehnika ja lennukid huvitavad, aga just vastupidi! Tundsin end nagu väike laps mänguasjapoes, kus ei suuda ära otsustada, kuhupoole pilku suunata, sest kõik ümberringi on nii ääretult kihvt! Eriti muljetavaldavad olid suured reisilennukid, mis lendasid üle ookeani Ameerika suunas. Giid oli küll natuke pettunud, et ei saanud pakkuda elamust, kus lennuk üle bussi lendab, aga meid see nii väga ei morjendanudki, sest ega ei olegi väga uhke öelda: “Oh, meist sõitis Frankfurdi lennujaamas lennuk üle!” Ei kõla väga kadestamisväärselt, või mis?
Õhtul oligi aeg, et süüa viimane õhtusöök projektikaaslastega, pidada tänukõned ja viimased vestlused välismaalastega. Seljataga oli pikk ja raske nädal ohtra infopagasiga (õnneks inimesi lennukile minnes ei kaaluta, muidu vist oleksime küll maha jäänud, sest seda uut informatsiooni oli ikka lademetes), aga kogu see nädal oli nii sisutihe ja nii äge, et väsimus ega isegi ikside rodu e-koolis ei suuda pühkida seda totakat naeratust, mis kogu sellest ägedast projektist veel kaua näole kleebitud on. Aitäh õpetaja Anne Kraubnerile, kes on meeletu töö ära teinud ning ikka ja jälle hoolitseb selle eest, et laiendada õpilaste võimalusi ja muuta õpilased vastutustundlikeks maailmakodanikeks, ning aitäh ka direktor Aivi Mustale, kes teda kogu nädala selles kõiges toetas.
– Geiri Suur
