Meie Kreeka

Kell on kolm öösel, külm ja pime. Kuulen ainult enda kohvri kõrinat Tamsalu tühjadel tänavatel vastu kajamas. Koolimaja taga seistes, on ka teisi tulijaid hästi kuulda – kaugelt kajab nende kohvri kõrin. Auto uniseid lapsi täis, asumegi Tallinna lennujaama poole teele ja lõpuks ometi algab meie projektikohtumine “My Future in Europe” Kreekas!

Esimese päeva saime olla Kreeka pealinnas Ateenas ja nautida selle ilusid, enne kui hakkas töine ja tõsine programmiline osa. Käisime Akropoli vaatamas ja veendusime väga, et ütlus “oma silm on kuningas” peab paika. Oli küll! Kohe hoopis uhkem tunne oli seista seal, üleval

mäel, Akropolis, kui vaadata seda ühest paljude piltidena ajalooõpikust.
Karditsas, meie projekti “pealinnas” saime tutvuda 1st EPAL Karditsa kooliga ja sattusime ka kohe otsekoheste kreeklaste huviorbiiti. Viie minutiga oli kreeklaste poolt juba kõik paika pandud – Eestist olid tulnud kaksikud ja lihtsalt õde ja vend(tegelikult, polnud meist loomulikult keegi lähisuguluses) ja nii lihtne oligi arendada üks kõva seltskondlik vestlus.
Järgmine päev võtsime suuna Delfi peale ja külastasime maailmanaba, muistset staadionit ja heitsime pilgu peale kohale, kus veetis oma päevi Delfi oraakel. Jällegi hoopis midagi muud kui kauge pilt ajalooõpikust. Kahjuks või õnneks ei lähe aga asjad alati nii, nagu on plaanitud. Nii ka meie projektireisil, kui peale lõunasööki avastasime, et meie buss on alla andnud ja edasi me sõita ei saa. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – meile tuli appi restoraniomanik, kes oli nõus oma töötajatega meid lähedal asuvasse vanasse külla autoga sõidutama. Külas käisime veidi ringi, ostsime kohalikku apelsinimahla ja loomulikult muljetasime välismaalastega kui halb ikka see oli, et see buss nüüd katki minema pidi. Eks igas asjas ole midagi head, saime jälle väga sisukaid vestlusi maha pidada ja võõramaalased said aina kiiremini väga omaks.
Järgmistel päevadel külastasime tehaseid – saime näha nii robotite, puuvilla kui ka Feta juustu tootmise köögipoolt(viimase puhul sõna kõige otsesemas mõttes). Saime ka nautida veidi vaba aega kaubanduskeskuses ja linnapeal, kuna eelmistel päevadel oli programm äärmiselt tihe olnud. Viimasel ametliku programmi päeval saime veel nautida Karditsa ilusid ning meile tehti veel viimane ringkäik linnas. Saime veelkord panna proovile oma inglise keele oskused koolis terve nädala tehtud tegevusi ja külastusi analüüsides. Õhtu lõppes suure lõpuüritusega, kus tantsisime kõik koos erinevaid rahvatantse, tibutantsu ja muidugi ei puudunud peolt ka üks õige Kaerajaan. Kui meid peoruumist lõpuks välja visati(sest aeg oli juba hiline) jätkasime oma pidu all fuajees ja mängisime sakslastega kaardimängu “Durakas”, mille me neile esimestel õhtutel selgeks õpetasime ja mis lõpuks nende lemmikmänguks kujunes.
Hommikul pakkisime asjad ja saatsime lennujaama oma projektikaaslased kes olid nädala ajaga juba nii südamesse pugenud, et raske oli uskuda, et veel nädal tagasi selles samas bussis kohtusime nendega alles esimest korda. Käisime veel Ateenas staadionit vaatamas ning tegime kohustusliku suveniirituuri. Sõitsime bussiga lennujaama ja meie projekt leidiski selleks korraks oma lõpu.

 

Selle nädala jooksul õppisime tohutult palju, sellest kuidas elada üle jube nuumamine Kreekas kuni selleni, kuidas ennustas vanal ajal Delfi oraakel. Kõik see oli võimalik tänu õpetaja Anne Kraubnerile. Aitäh õpetaja Anne, et tegelete nii suurepäraste projektidega ja me südamest loodame, et Teil jätkub veel kaua seda sära, et laiendada veel paljude noorte maailmapilti oma tegemistega! Tahame tänada ka direktorit, Aivi Musta, kes oli valmis meil terve nädala vankumatult silma peal hoidma ja õpetaja Annet toetama. Aitäh ja loodetavasti järgmiste projektideni!

– Geiri Suur, 11. klass

---