Edastame Tamsalu Gümnaasiumi õpetajate ja õpilasesinduse mõtted haridusreformist.
Haridus- ja teadusministeeriumi soovitusel tuleks omavalitsustel korrastada koolivõrk nii, et kodulähedase kooli nõue jääb ainult kooli esimesele kahele astmele (1.- 6. klass) ning gümnaasiumid oleks ainult maakonna keskustes.
Selline plaan on ilus statistilises tabelis numbreid vaadates. Tegelikkuses tuleb arvestada palju enamate tingimustega kui õpilaste arv või koolimaja ruutmeetrid.
Kindlasti tuleb arvestada iga elukoha õpilaste arvuga, mitte valla keskmisega, mida koosolekul tutvustati. Kuna osadel tabelitel puudusid pealkirjad, oli raske aru saada, mida numbrid tabelis tähistasid.
Kuna koolikohustust soovitakse pikendada 18. eluaastani, peab olema noorel õppimisvõimalus. Maakonna keskustes olevad riigigümnaasiumid ei taga praegu koolikohta kõigile gümnaasiumiealistele. Ametikoolides on põhikooli baasil õppevõimalused tunduvalt väiksemad kui keskhariduse baasil, seega soovivad ka ametikooli valijad suunduda sinna alles pärast gümnaasiumi lõpetamist. Seega tasub konkursse korraldavate riigikoolide kõrval säilitada ka mitmeid vallagümnaasiume. Kohustuslik haridus ei tohi muutuda elitaarseks.
Leiame, et ennatlik koolide sulgemine ja liitmine mõjub koolide piirkondadele ja vallale tervikuna negatiivselt.
Ebakindlus kooli püsimajäämise suhtes vähendab lapsevanemate soovi panna laps kodulähedasse kooli. Kui tekib kahtlus, et vahepeal peab kooli vahetama, valib õpilane kohe uue kooli ja see ei pruugi olla Tapa valla kool. Tamsalust on Tapale hea rongiühendus (muide, vastupidi on sama hea!), kuid elatakse ka väljaspool Tamsalu. Neil õpilastel on mugavam liikuda teistes suundades.
Samuti käivad paljud lapsevanemad teistesse valdadesse tööle (nt Väike-Maarjasse) ja hakkavad ka lapsi mujale sõidutama. Seega liigub raha vallast välja.
Koolitee pikenedes jääb vähem aega trennide ja huviringide jaoks või valitakse ka need mujalt. See mõjutab oluliselt kohalikku kultuurielu.
Sama moodi peavad õpetajad otsustama, kas ja kus jätkata. Kui Tamsalu tulevik on põhikool, siis jääme ilma mitmest õpetajast ning on raske siia meelitada uusi noori kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid. Põhikooli aineõpetajad saavad töötada osalise koormusega, sest pole piisavalt tunde, või ülekoormusega, sest tunde on rohkem kui ühele, aga vähem kui kahele ametikohale.
Koosolekul jäi enamik küsimustest selge vastuseta. Tundus, et komisjon otsis põhjendusi poliitilisele otsusele, kuid ei ole läbi mõelnud, kuidas uus struktuur hästi toimima saada. Selgusetuks jäid kooli direktori(te) ja õppejuhtide valiku põhimõtted.
Kas on tehtud kuluanalüüs? Koolitransport, väljaspool valda õppijatega kaasnev kulu? Kas on võetud arvesse, et väiksem õpilaste arv õpetaja kohta tuleneb ka sellest, et aina rohkem on haridusliku erivajadusega õpilasi, kellele on vaja väikeklassi, õpetaja abi või individuaalset õpetamist?
Reformi jõustumiseks peaks planeerima poolteist aastat, sest siis on rohkem aega, et läbi mõelda õppesuunad, üldine süsteem paika panna, õpetajatega läbi rääkida.
Samuti vähendab pikem ettevalmistusperiood kogukonna vastuseisu. Võiks olla kompetentne tiim, kes on kursis kaasaegse hariduskäsitlusega ja kuhu kuuluvad nii haridus- kui sotsiaalvaldkonna eksperdid. Nemad saaks koostada plaani, kuidas haridust vallas edasi arendada kõige loogilisemal ja kõikidega arvastaval viisil. Nõu tuleb pidada kindlasti õpetajate, õpilaste, lastevanematega. Pikem periood võimaldab inimestele muutuseid ja uut süsteemi tutvustada ning neil oleks rohkem kohanemisaega. Praegu on inimestel väga suur segadus ja ebakindlustunne, teadmatus aga muudab kooli ebaatraktiivseks. Milleks teha muutusi nii kiiresti, justkui ülepeakaela.
Pealegi on riik kehtestanud haridusreformi jõustumise aastaks 2028.
Pidev koolivahetus ei tekita õpilasele järjepidevuse tunnet, langeb õppeedukus ja sellest tulenevalt võimalus jätkata õpinguid kõrgkoolis. Pidev kohanemine on raske nii mentaalselt kui sotsiaalselt, sest tekkida võib tõrjutus, mis tänapäevases ühiskonnas on nö kasvav trend. Kui koolivahetus langeb probleemirohkesse teismeliseaega (7. klass), on koolivahetus veel keerulisem. Kas on konsulteeritud mõne psühholoogiga? Samuti on koolivahetus finantsiliselt ebaratsionaalne, kulukas ja aeganõudev. Tasuks uurida elanikkonna sissetulekut meie vallas.
Liitmine ei garanteeri, et õpilaste arv gümnaasiumis oleks üle saja. Tekkinud vastasseis muudab uue kooli ebaatraktiivseks, seda väidame vestluste põhjal, mida oleme õpilastega pidanud. Hariduse kvaliteet ei tõuseks, äärmisel juhul jääks see samaks, mis praegu. Kõige tõenäolisemalt langeb, sest muutused ja kiirustamine on arusaamatud ka õpetajatele.
Kooli kaks tegutsemise kohta ei tekita õpilaste arvates kooliperes ühtsust. On suur huvide lahknemine, sest kahel kogukonnal on erinevad tavad ja harjumused. Kuidas hakkaksid välja nägema koolipeod/üritused, kuidas toimiks õpilasesindus? Mitte keegi ei ole pendeldamise poolt.
Selliselt kiirustades päästmisoperatsioon ei toimi.